Nüüd sai siis ära tunda, mida tähendab maratoni läbimine ja sellel suremine. Endale seatud sihi ma täitsin, selline pidigi olema mu normaalaeg, ehkki olin reaalsuses natuke kiirem ja paremas vormis, kuid teatud treeningkomponentidest tuligi mõistagi puudus kätte.
Plaanisin lõpuaega 4:30, tegelikkus kirjutas lõpuajaks 4:21.52 (esimesed 10 km - 0:57.50; 21 km - 1:59.04; 30 km - 2:49.55).
Juba alguses sai mulle selgeks, et ma ei suuda nii aeglaselt kilomeetreid läbida kui olin plaaninud (6.20/km). Ma ei tundnud südant töötamaski. Jooksin natuke kiiremini, jõudmata Atoneni ära oodata. Ees jooksev Kaigas tundus minevat natuke kiiremas tempos kui 4:00.
Minu kulgemine (km ajad):
6.17
5.48
6.02 (siiani mõtisklesin mis tempos ikka jooksma hakata... oodates Atoneni...)
5.45
5.48
11.30 (siin on 2 km koos, unustasin kellanuppu vajutada)
5.34
5.35
5.20
5.58
5.25
5.29
5.22
5.17
5.28
5.23
5.24
5.42
5.11
6.02
6.14 (jäin nagu unelema ilmselt... võimalik, et jõin ja sõin, alati peatusin, kuna ei oska jooksu pealt süüa-juua)
5.00
5.14
5.45
5.36
6.01 (WC paus)
5.42
5.31
6.17 (allakäigu algus...)
6.08
6.48
13.43 (kell kinni klõpsamata, 2 kilomeetrit koos ajaliselt)
8.10 (jooksupaus, lihastele puhkust...)
10.11 (jooksupaus, lihastele puhkust...)
9.39 (jooksupaus, lihastele puhkust... tahad ironmani ka kunagi läbida või mitte?... natuke juba suudan...)
7.08 (reiekangete jalgadega lõpuni :D, tundus jalutamisena)
7.11
7.00
7.03
7.31
1.25 (viimased 195 meetrit, ei mingit kiirendust...)
Uuh... natuke vaevaliseks läks, aga siiski kogemus olemas. Päris õnnelik ikka ei ole, kuna ei saand ikka teisel poolel joosta enam. Seega, tuleb järgmisel sügisel uuesti üritada. Siis võiks ikka aeg alla 4 tunni juba tulla.
Aga siiski: läbi sai see tehtud. Kui vaadata jooksutempot, siis ilmselt on võimalik kalkuleerida nn ideaaltempot, ent see oleks tarkus tagantjärgi. Jooksin rahulikult omas tempos ega teadnud, millal mu tempo raugeb, kui raugeb, aga rauges. Alates 26. kilomeetrist hakkas reielihastele lõpp terendama. 30. kilomeetril hakkas juba hulluks minema. Siis millalgi tegingi jalutuspause, kuna tundsin, et nende reielihastega lõpuni küll ei lähe. Kell näitas, et üle kolme tunni oli rajal oldud. Korra mõtlesin ka katkestamisele, kuna lihased olid tõesti väsind ja ma olen ikkagi tervisesportlane, siis vaatasin aga alalhoidlikke naisi ja sain sellest uut indu, et ka väga aeglaselt on võimalik lõppu jõuda.
Kui pool distantsist oli läbitud, siis sõin ära ka ühe magneesiumitableti, mis aitas hästi - ei ühtki krambi moodi asja. Eelmised kaks maratoni lõppesid säärelihasekrambiga, siis ei teadnud ma magneesiumist veel eriti midagi, arvasin, et sool aitab, aga ei.
See maraton näitas mulle täpselt ära, mida oleks ettevalmistuses teha vaja. Ikkagi 35 km kuulub asja juurde. Ja ka pikemaid lõike kuni 25 km ulatuses tuleb kiiremas tempos läbida. Minule vähem ei mõju piisavalt.
Vähese treenituse pealt oli see siiski parim aeg, milleks võimeline olin, ses mõttes tuleb rahul olla, kuid ma ei pea seda siiski maratoni läbimiseks, ehkki ma ei katkestanud. Maratoni tervenisti läbi jooksmist tuleb mul järgmisel korral uuesti üritada. Vähemalt sai asja lähemalt näha ja tunda.
Kriitikat ka. Ehkki jooksukorraldus oli ülihea (juua ja süüa jätkus ja neid kohti oli palju), on võimalik alati paremini. WC-putkasid võiks olla joogipunktides ühe asemel kolm. Rohkem ei olegi kriitikat. Ilmselt on paratamatus, et Eestis on banaanid toored, neid küpsetatakse ahjudes, poolikult, ainult et säiliks kauem. Nii mõnegi jooksja kultuur oli madal (joogitops visati jooksurajale maha). Aga jah, üldiselt oli kõik ikka heal tasemel. Ma silmasin ka korraldajaid, kes hoolitsesid asja eest vägagi hästi. Bändidest/esinejatest jättis ülihea mulje rock-n-rolli mängijad (võiks tagasi kutsuda järgmiselgi korral, ehk ka suuremale lavale?), seda oleks lausa kuulama jäänud, aga jah, olin ju maratoni jooksma tulnud. Toredat maratoni pealegi.
Kohtumiseni järgmisel korral!
Gerry
Plaanisin lõpuaega 4:30, tegelikkus kirjutas lõpuajaks 4:21.52 (esimesed 10 km - 0:57.50; 21 km - 1:59.04; 30 km - 2:49.55).
Juba alguses sai mulle selgeks, et ma ei suuda nii aeglaselt kilomeetreid läbida kui olin plaaninud (6.20/km). Ma ei tundnud südant töötamaski. Jooksin natuke kiiremini, jõudmata Atoneni ära oodata. Ees jooksev Kaigas tundus minevat natuke kiiremas tempos kui 4:00.
Minu kulgemine (km ajad):
6.17
5.48
6.02 (siiani mõtisklesin mis tempos ikka jooksma hakata... oodates Atoneni...)
5.45
5.48
11.30 (siin on 2 km koos, unustasin kellanuppu vajutada)
5.34
5.35
5.20
5.58
5.25
5.29
5.22
5.17
5.28
5.23
5.24
5.42
5.11
6.02
6.14 (jäin nagu unelema ilmselt... võimalik, et jõin ja sõin, alati peatusin, kuna ei oska jooksu pealt süüa-juua)
5.00
5.14
5.45
5.36
6.01 (WC paus)
5.42
5.31
6.17 (allakäigu algus...)
6.08
6.48
13.43 (kell kinni klõpsamata, 2 kilomeetrit koos ajaliselt)
8.10 (jooksupaus, lihastele puhkust...)
10.11 (jooksupaus, lihastele puhkust...)
9.39 (jooksupaus, lihastele puhkust... tahad ironmani ka kunagi läbida või mitte?... natuke juba suudan...)
7.08 (reiekangete jalgadega lõpuni :D, tundus jalutamisena)
7.11
7.00
7.03
7.31
1.25 (viimased 195 meetrit, ei mingit kiirendust...)
Uuh... natuke vaevaliseks läks, aga siiski kogemus olemas. Päris õnnelik ikka ei ole, kuna ei saand ikka teisel poolel joosta enam. Seega, tuleb järgmisel sügisel uuesti üritada. Siis võiks ikka aeg alla 4 tunni juba tulla.
Aga siiski: läbi sai see tehtud. Kui vaadata jooksutempot, siis ilmselt on võimalik kalkuleerida nn ideaaltempot, ent see oleks tarkus tagantjärgi. Jooksin rahulikult omas tempos ega teadnud, millal mu tempo raugeb, kui raugeb, aga rauges. Alates 26. kilomeetrist hakkas reielihastele lõpp terendama. 30. kilomeetril hakkas juba hulluks minema. Siis millalgi tegingi jalutuspause, kuna tundsin, et nende reielihastega lõpuni küll ei lähe. Kell näitas, et üle kolme tunni oli rajal oldud. Korra mõtlesin ka katkestamisele, kuna lihased olid tõesti väsind ja ma olen ikkagi tervisesportlane, siis vaatasin aga alalhoidlikke naisi ja sain sellest uut indu, et ka väga aeglaselt on võimalik lõppu jõuda.
Kui pool distantsist oli läbitud, siis sõin ära ka ühe magneesiumitableti, mis aitas hästi - ei ühtki krambi moodi asja. Eelmised kaks maratoni lõppesid säärelihasekrambiga, siis ei teadnud ma magneesiumist veel eriti midagi, arvasin, et sool aitab, aga ei.
See maraton näitas mulle täpselt ära, mida oleks ettevalmistuses teha vaja. Ikkagi 35 km kuulub asja juurde. Ja ka pikemaid lõike kuni 25 km ulatuses tuleb kiiremas tempos läbida. Minule vähem ei mõju piisavalt.
Vähese treenituse pealt oli see siiski parim aeg, milleks võimeline olin, ses mõttes tuleb rahul olla, kuid ma ei pea seda siiski maratoni läbimiseks, ehkki ma ei katkestanud. Maratoni tervenisti läbi jooksmist tuleb mul järgmisel korral uuesti üritada. Vähemalt sai asja lähemalt näha ja tunda.
Kriitikat ka. Ehkki jooksukorraldus oli ülihea (juua ja süüa jätkus ja neid kohti oli palju), on võimalik alati paremini. WC-putkasid võiks olla joogipunktides ühe asemel kolm. Rohkem ei olegi kriitikat. Ilmselt on paratamatus, et Eestis on banaanid toored, neid küpsetatakse ahjudes, poolikult, ainult et säiliks kauem. Nii mõnegi jooksja kultuur oli madal (joogitops visati jooksurajale maha). Aga jah, üldiselt oli kõik ikka heal tasemel. Ma silmasin ka korraldajaid, kes hoolitsesid asja eest vägagi hästi. Bändidest/esinejatest jättis ülihea mulje rock-n-rolli mängijad (võiks tagasi kutsuda järgmiselgi korral, ehk ka suuremale lavale?), seda oleks lausa kuulama jäänud, aga jah, olin ju maratoni jooksma tulnud. Toredat maratoni pealegi.
Kohtumiseni järgmisel korral!
Gerry
0 kommentaari:
Postitage kommentaar
Avalda siin oma arvamust asjast või informeeri...