INTERVJUU: Meelis Minn - Jooksust mõtelda...

Iga kord kui sa kellegi poole pöördud arvesta sellega, et sa röövid temalt aega, mida ta enam iial tagasi ei saa. Seepärast ära müü talle asja, mida tal vaja pole, vaid paku talle võimalust olla hetke selles, mida ta ilmselt armastab. Meelis Minn on pikamaajooksus kodus, nii vaimses kui füüsilises mõttes, ehkki kas nende asjade vahel ongi nii erilisi vahesid. Ta on endine tippjooksja ja nüüdne tipptreener. Suured jooksutreenerid on nimetanud aukartust oma armastatud tegevuse ees tähtsaks elemendiks. Ositi viitab sellele ka Meelise blogi alapealkirju: tunne iseennast... selle antiigistki pärit sententsi üks mõtteid on: tea oma kohta (võrreldes jumalatega). Treeningprotsessis on enda tundmine/tundma õppimine aga võtmetähtsusega. Kui sa tunned, et tahad end paremini tundma õppida ja selle käigus saada paremat aimu pikamaajooksust, siis võid pöörduda selle poole, kes sellest nii mõndagi teab...

Leidsin alles hiljaaegu teie blogi internetimaastikult üles (kes leiab, see otsib) ja ega enne pidama ei saanud, kui kõik oli läbi loetud. Kirjutate päris paljudel teemadel, alates sellest, kuidas jooksma hakata kuni selleni välja, kuidas vanana sporti teha. Üks teema aga kordub refräänina: tarkus. Inimene, kes jookseb, peaks teadma, mida ta ja milleks (seda) teeb. Samuti peab treener teadma, miks keegi midagi tegema peab ja et ta seda rohkem teaks, peabki teadlik jooksja talle vastuinformatsiooni andma. Kas te seletate alati, ka algajale, miks ta midagi peab tegema? Selline tundub teie treeneri-kreedo olevat.

Jah, ma seletan põhimõtteliselt kõik asjad n-korda läbi ja mul pole vahet kas juhendada algajaid, lapsi või mõnda sportlast, sest kui midagi valesti teha, siis tervis kannatab kõigil ühtemoodi ja seda on ainult üksainus igaühel. Tööpraktika näitab aga vahel ka seda, et kuigi mina juhendajana olen õpetamise hetkel valmis aitama ja teadmisi edasi andma, siis alati ei pruugi juhendatav inimene selleks valmis või keskendunud olla ja nii tuleb ühte asja mõnele inimesele ka mitu korda üle korrata. Kui seda aeg-ajalt teha, siis on asi õige, aga kui õpetamisest saab lasteaia tund... siis mitte. Siinkohal on veel üks probleem, mis tuleneb ehk professionaalsest kretinismist või kes teab millest, aga selline näide: kui tegemist on kogenud jooksuharrastajaga, siis ma ei tule selle peale, et rääkida kõige lihtsamatest põhitõdedest (venitusharjutused, vedeliku tarvitamine jne.) ja kui ta ei küsi, siis mulle jääb teinekord petlik mulje, et selle asjaga on kõik korras... hiljem aga on selgunud, et üks ei küsinud ja teine ei vastanud. Lõpuks saavad kõik asjad muidugi korda, aga erineval moel.

Te olete üks neid treenereid/inimesi, kes vaatab asju nn suures pildis. Jooksmine on osa elust ja ei midagi eraldiseisvat. Mina arvan isegi, et elu on pikamaajooks, metafoorselt muidugi. Peab oskama koormusi elus nii sättida, et lõpuni ilusti vastu peaks. Mida tähendab pikamaajooks teile?

Tegelikult te vastasite ise sellele küsimusele väga hästi juba ära... ja elu on pikamaajooks ja tark enese tundmine ning siis vastavalt vajadusele võimete kogumine, hoidmine või jagamine. Kui aga lühidalt vastata, siis pikamaajooks on elu stiil või omaette filosoofiast lähtuv maailma nägemine. See on üldiselt raske küsimus ja kui me hakkaksime sel teemal pikemalt vestlema, siis päris ühest vastust me ei leiaks ka kahe peale kokku.

Kas tippe on raskem treenida kui harrastajaid?

Täpselt vastupidi. On muidugi erandeid. Inimese juhendamine oleneb põhiliselt tema enda tahtmisest ja motivatsioonist ja muidugi lastetoast. See ei olene sellest, mis tasemel on keegi jooksjana vaid mil määral mõtleb ja näeb elu inimesena. On selliseid näiteid, kus nö harrastaja töösse suhtumine on professionaalsem kui nö tipul.

Kas inimesena, kes on enda füüsilisvaimse konditsiooni suutnud elus viia nii kõrgele, et jooksnud maratoni ajaga 2:22.06, pakub teile huvi ka jooksu vaatamine?

Ma ei ole ennast kunagi jooksjaks pidanud. Selle kohta sobib ütlus: "Ühe mehe põrand on teise mehe lagi"... ehk kui Keenias jookseb keegi laps murul paljajalu esimesel korral näiteks 1500 m ajaga 3.50 või ilma treenimata noormees 18-aastaselt poolmaratoni 61.30-ga, siis võib öelda, et tegemist on jooksjaga, samuti kehtib minu arusaamise järgi jooksja tiitel sellise suurusjärgu tegijatele nagu Lasse Virén, Sebastian Coe, Haile Gebrselassie või Paul Tergat.

Eks see suhtumine ole igal inimesel erinev ehk joone tõmbamise küsimus, kuid minu arvates on kõik ülejäänud lihtsalt harrastusjooksjad. Olen aga oma maratoniajaga ses mõttes rahul, et see sai joostud Londoni maratonil küllalt ebasoodsates oludes ja tervislikku seisu arvestades oli tegemist päris rahuldava tulemusega.

Jooksmist ma vaatan alati huviga, aga jälgin iga kord erineva vaatenurga alt. Igast jooksust võib midagi õppida, kui nüansse ära tabada. Ka sellele küsimusele ei ole päris ühest vastust.

Ajakirjanduses ilmunud foto erakogust: Meelis Minn ja Lasse Virén

Kunagi otsisin internetis infot pikamaajooksu treenerite kohta ja midagi leida ei olnud (v.a Ants Nurmekivi Tartu Ülikoolist, kes oli lahkesti nõus aitama). Foorumites andsid ühed kogenud jooksjad teistele nõu - hea seegi. Nüüd on neid nähtavale tulnud ja see on hea. Vahendan ühe küsimuse, mis oli mingi aeg tagasi foorumisse püstitatud: "Kas või kuidas näiteks Meelis Minn-iga yhendust saab ja on ta nõus abistama "tänavalt tulijat"? ja palju võib maksta? noo nii huvi pärast..." Kuidas vastaksite?

Ma pole abi andmisest kellelegi veel ära öelnud. Kes ise joosta tahab, see ka abi saab. Minu teenused on jah tasulised, sest treeneriamet on töö nagu iga teinegi. Kõik on ametlik ja toimub konkreetse hinnakirja alusel ning vastavalt omavahelistele kokkulepetele. Teenuste ja hinnakirjaga ning koostöö võimalustega saab tutvuda minuga kohtumisel. Mis puudutab abi andjaid, siis ma soovitan ikka alati jälgida oma ala spetsialistide nõuandeid ja jooksuasjatundjaid, kes aktiivselt tegutsevad, on ehk ühe käe sõrmede jagu, mitte rohkem. Paraku leidub meil ka neid, kes on patsiendina arstil käinud ja seejärel hoobilt ise arstiks hakanud, sest turusituatsioon on sobiv... Eks tark õpib teiste, mitte enda vigadest.

Teil on kõige kõrgem tegevtreeneri kategooria EU4. Mis see täpsemalt on ja mida selleks pidi tegema, palju õppima ja kas peab olema ka õpilasi, keda ette näidata?

See küsimus nõuaks kogu õpetamise taustsüsteemi pikemat lahtiseletamist... vastan lühidalt. Sel ajal kui ma õppisin (2001-2003) Soome Olümpiakomitee Tipptreenerite erikoolitusel, oli selline klassifikatsioon ja see kehtis üle maailma:

1. tase laste ja noorte treener EU1
2. tase täiskasvanute treener EU2
3. tase maa koondises konkreetse alalõigu peatreener või kt EU3
ja seejärel tuli 4. tase ehk tegevtreeneri maksimum - see erikoolitus EU4
5. tase anti ainult teadustööga tegelejatele EU5

Eestis polnud treenerite kohta sel ajal midagi, aga see on teine teema...

Selleks, et sinna saada õppima ehk ennast täiendama, pidi olema praktilise töö kogemus ehk eelnevad etapid pidid olema läbitud, sealhulgas muidugi pidid olema ka töö tulemused ehk edukad õpilased, lisaks keeleoskus. Ankeetküsitluse põhjal oli ka vestlusvoor ja siis Soome Olümpiakomitee otsustas, keda võtta või mitte sinna õppima. Minu õpinguid toetas Eesti poolelt ainsana üks Eesti väikefirma ja ülejäänud kulud kandsin ise, lisaks toetas muidugi Soome Olümpiakomitee...

Õppekava oli aga huvitav ja põhimõtteliselt väga erinev siin õpitust, palju oli praktilist tööd.

Maraton on müütiline suurus. Kui ma vaatan erinevaid treeningplaane, siis nad loovadki sellise põhja ja arusaama, et maratoni läbimine on midagi väga suurt - ja kusjuures ongi, inimene on ikka märkimisväärses vormis, kui ta selle läbida suudab, kasvõi sörkides. Samas, maratonist kaugemale jooksma väga ei kiputa, sellest siis samuti see müütilisus. Meil leidub ülipikamaajooksjaid ka, nt perekond Vennikas. Kuidas suhtute sellistesse pingutustesse ja kas annate ka sellistele nõu?

Nõuandeid jagan ma olenemata kestvusjooksjate distantsist, aga ainult siis, kui keegi seda abi vajab ja küsib. Seni pole mul ülipikamaajooksjaid õpilaste hulgas olnud. Peeter Vennikas on väga tubli olnud ja annab kõigile head eeskuju. Ma usun, et tema kogemustepagas on piisav. Leian, et ülipikamaajooksus loeb kogemuste oskuslik ärakasutamine väga palju. Harjutamine võib olla aga metoodiliselt lihtsam kui lühemate distantside jaoks, samas koormuste ja taastumise osas raskem.

Kuidas hindate Tiidrek Nurme jooksjavõimeid?

Raske vastata, kuna ei tunne meest isiklikult ega ei tea täpselt, kuidas ta on harjutanud ehk kas kasutatud koormused ja saavutatud tulemused on tasakaalus.

Tsiteerin teie blogist ühte lõiku: "Enamus inimesi - sealhulgas ka sportlased - elab kogu oma elu nii, et ei saa kunagi teada, mida tähendab olla füüsiliselt heas vormis". Mida te täpsemalt selle all silmas peate?

Kitsendatult võib asja kokku võtta nii: vähe pööratakse üleüldse tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele, kogu aeg on nii öelda kiire...

Jooksuharrastajad tegelevad küll spordiga, aga kui kvaliteetselt nad harjutavad ja kas kasutatud treeningukoormused on kõige optimaalsemad ehk jõu- ja eakohased nende jaoks, see on iseküsimus. Hea füüsiline vorm oleneb ka kogu tavaelu tasakaalust.

Sattusin kord lugema Renato Canova vestlust ühes foorumis teiste jooksjatega. Teemaks oli - kuidas treenida? See oli ääretult huvitav lugemine, sest mitte keegi ei osanud öelda, kuidas siis... Canova rääkis avalikult, mida ta ühe ja mida ta teise peal katsetas. Üks tegi mäkkesprinte. Proovisin ka ise selle järgi, mispeale ma nädal aega joosta ei suutnud, jalad olid koomas. Igatahes, kes meist poleks lollusi teinud, seal kõlas läbi üks sõna, see oli HUMBLE (ingl k), kuna keegi ei teadnud kõiki vastuseid ja lõpptulemuse määrab ikkagi koostöö treeneri ja sportlase vahel (teadus on abiks), kuna treener ei tea, mida sportlane tunneb. Canova istus õhtuti siis hotellitoas ja kirjutas pärast treeneritööd põhjalikke vastuseid. Midagi sellist tundsin ka teie blogi lugedes, et teil ei ole kuidagi ükskõik, kuidas kasvõi tavaline tervisejooksja end metsas hingetuks jookseb. Kujutleme end aga tema positsiooni: ta on näinud ainult seda, kuidas teised jooksevad, tal ei ole teoreetilist põhja all, ta ei ole teemat uurinud. Nii nagu mulle võivad öelda igasugused hingamisteoreetikud, et ma ju hingan täiesti valesti, see on stressitekitav sul jne. Ühesõnaga, meil ei ole võimekust kõike osata uurida/märgata. Kas metsas hingeldaja tuleks peatada ja selgitada talle jooksu alustõdesid?

Kui asi väga hull tundub, siis vahel ma olen jah isegi seda teinud, aga on olnud ka lootusetuid juhtumeid. Reeglina ma oma arvamust peale ei suru, kui asjaolude põhimõtted lahti rääkida ja ära põhjendada, siis on sekkumisel mõtet, aga harrastajal endal peab olema huvi õigesti harjutada, vägisi ei saa kedagi sundida.

Kui treenite tippe ja harrastajaid, siis kui tulemuse peale jutt läheb, kumb on tähtsam - kas aeg või koht?

Kindlasti aeg ehk nö isikliku rekordi kvaliteet.

Tsiteerin taas teie blogi: "Meie kliimas saab alles kevadest alates ennast paremini treeningutele häälestada, et sügisel teha korralik etteaste kas 10 km, poolmaratonis või maratonijooksus. See eeldab üsna mitme muutuja sobivat kokkulangemist ning õigete valikute tegemist, sest meie jooksukalender on koostatud täiesti suvaliselt võistluste korraldajate meeleolu järgi, aga mitte jooksuharrastaja vajadustest lähtuvalt. " Milliseid kitsaskohti hetkel meie jooksukultuuris näete, mida võiks teisiti teha, mida paremini?

See on väga lai ja täiesti omaette teema... mida võiks või peaks omaette arutama pikemalt. On olemas valmis retseptid ja vahendid, mida kasutada, küsimus on kes ja kuidas neid olemasolevaid võimalusi oskab maksimaalselt ära kasutada. Põhiline nö töötasand on aga selles, kuidas kergejõustikus muuta põhimõttelist suhtumist kestvusjooksu üldistest teemadest detailideni.


Meelis Minni küsitles Gerry Puu

Meelis Minniga saab ühendust näiteks tema blogi vahendusel.