RAAMAT: Legendaarne Hubert Pärnakivi (Tartu, 2007)

Legendaarne Hubert Pärnakivi
Koostaja Aime Pärnakivi
Tartu, 2007

Tegu on toreda raamatuga. Piisavalt paks, et sellega paar kolm päeva veeta. Paljude biograafiatega on nii, et inimene, kellest sa loed, või aeg, millest kirjutatakse, ei saa eriti lähedaseks. Kuid selle raamatuga on just vastupidi. Mahuga ei ole koonerdatud: rohke pildimaterjali ja paljude inimeste meenutustega tuuakse need ajad ja inimesed üsna lähedale.

Ilmselt iga suurem jooksuhuviline on osalenud ümber Viljandi järve jooksul. Seal on ta Hubert Pärnakivi ausammas (1990; skulptor Riho Kuld, arhitekt Ülo Stöör). Seal on Hubi võitnud jooksu 11 korda, esimest korda 19-aastaselt. Leidus neid, kes kahtlustasid, kas see noormees ei kasutanud vahepeal jalgratast. Tulevane akadeemik Anto Raukas kirjutab meenutustes 1952. aasta kohta nii: "Tugevaid pikamaajooksjaid oli kogunenud rohkesti ja keegi ei võinud isegi unes näha, et jooksu võinuks võita mingi tundmatu koolipoiss. Kuid just nii see juhtus, võitis nooruke Pärnakivi ja kohe hakati otsima ebaloomuliku võidu põhjuseid."

Kes on pildil?

Kui keegi kuuleb tänapäeval mõnelt vanemalt jooksjalt, kes räägib tänapäeva võimalustest võrreldes mineviku omadega, siis siit raamatust saab selle kohta hea ülevaate. Kehvade dresside alla pandi näiteks talvel ajalehti. Pannakse muidugi tänapäevalgi näiteks kilet vahel jalalabade ümber.

Nimesid, kes raamatust läbi jooksevad: Sellik, Källe, Virkus, Leinus, Antson, Kuts, Viru, Nurmekivi...

Raamatust leidsin ka ühe vasturääkivuse: kui lehel 163 ütleb Pärnakivi Spordilehe (1971) intervjuus: "Päevikuid hoian alles. Vaatame, kuidas ma treenisin eksamite ajal. 1954. a. jaanuaris tegin 21 treeningut, jooksin läbi rohkem kui 700 km. Muidu harjutasin 25 korda kuus. Treeningukoormus suurenes iga aastaga.", siis Spordilehes (1992) (lk 194) kirjutab Lembitu Kuuse: "Ajad muutuvad. Aastakümneid tagasi ei osanud Hubert Pärnakivi ette kujutada elu jooksmiseta. Nüüd tundub talle endalegi arusaamatu, kuidas saab olla võimalik, et on kunagi nii palju jooksnud. Kuigi, olgem täpsed: kui treeningumahust rääkida, siis pole Pärnakivi suurt mahtu taga ajanud. Ainult ühel korral on ta kuus üle 500 km jooksnud... Kunagi sügisel, novembris."

Lk 197 leidub lõik, kus Pärnakivi räägib "keemia" sporti tulekust ja avaldab samas kahtlust: "Aga näiteks Lasse Virénis kahtlen ma kõvasti. See, kuidas ta 1976. aasta Montreali mängudeks tagasi tuli (võitis jälle nii 5000 m kui 10 000 m kulla – minu seletus G.P.), pole teisiti seletatav. Oli siis verevahetus või miski muu." Ei tea muidugi, mis situatsioonis see öeldud on, teada on, et ta pidas Virénist lugu (lk 191: "Paavo Nurmi järglase Lasse Viréni kohta ütleb Pärnakivi, et ta oli imeline jooksja, aga ta ei oleks saavutanud edu Nõukogude Liidus, kus sportlane pidi olema püsivalt oma parimas vormis. Alati pidi olema valmis enda vormi näitama.")

***

Pärnakivi meenutus: "Mul oli suur tahtmine näidata, et selles karmis maailmas võib ka väike ja tühine inimene edu saavutada. /---/ Minu eeskujuks oli Paavo Nurmi. Panin ka oma pojale nimeks Paavo. Nurmist olin lugenud palju. Tema pildi olin kleepinud ka oma treeningpäeviku esilehele. Sain oma tädilt Berliini olümpiamängudest jutustava raamatu ja lugesin jooksude kommentaare nii tihti, et mäletan neid siiani peast." (lk 191)

Raamatus räägitakse ka üsna palju Lembit Virkusest, väga raske elusaatusega mehest, kes jõudis visa tööga väga kõrgete tulemusteni.

Raamatu lõpus on palju statistikat:

- Pärnakivi ja Virkus maailma edetabelites 1958-1959
- kolme jooksumehe paremaid tulemusi aastate lõikes erinevatel distantsidel (Pärnakivi, Virkus, Leinus)
- Hubert Pärnakivi võistluste põhjalik kronoloogia tulemustega

***

Üks on selge, kui raamatu käest paned, oled paljuski targem, ja kui vanu edetabeleid ette tuleb, ütleb see nimi ja nii mõnigi teine juba palju rohkem.  Kui Sa loed nüüd seda ülevaadet ja Sa juhuslikult ei tea midagi märksõnast päikesejooks, siis...