RAAMAT: Mäetipp järve põhjas (Valik haiku-luulet; tlk Rein Raud, 2006)

 Mäetipp järve põhjas

Valik haiku-luulet
Tlk: Rein Raud
2006

***

Milleks meile haikud? Milleks meile luule? Eks me kõik puutu kokku siinmail aastaaegadega. Nende arvu üle  vaieldakse. Nende olemasolus ei kahelda - lund ja vihma me saame tunda. Kuid kas oskame nendest ka rõõmu tunda, võtta neid sellisena nagu nad on või kas oskame neis üldse midagi muud näha kui oleme harjunud? Järgnev valik vaateid seda pakubki. Kas vastupidavusalades tippu pürgiv ei meenuta tigu, kas ultrajooksja ei unusta ära...

Yosa Buson (1716-1783)

taas vihmade aeg
kõrvuti kaks majakest
suure jõe ääres

Kobayashi Issa (1763-1827)

tigu sul on aeg
hakka juba ronima
Fuji-mäe tippu

Kobayashi Issa (1763-1827)

pikal sügisööl
üksiku rännumehe
tüütu õmblustöö

Matsuo Bashô (1644-1694)

aeda pühkides
lume unustab ära
see minu luud

(Taoistlik ja zen-traditsioon õpetavad, et mistahes tööd tehes on võimalik saavutada selline meeleseisund, kus kaovad piirid tegija, tegevuse ja tehtava vahel - kus näiteks maalija sulab ühte nii maastiku kui pildiga, millel ta seda kujutab, ning just nõnda sünnib eriline kunst. Kui juba luud unustab lume, mida ta pühib, siis on pühkija unustanud nad mõlemad ammugi.)

Tõlgitud ühel udusel suvehommikul 
(Postimees, Urve Eslas; 26. mai 2006)

Vastvalminud haiku-valimiku koostaja, tõlkija ja kommenteerija Rein Raud, kas vihmasel kevadööl on tõlkimine kergem kui autovingusel südapäeval?

Suurema osa selle antoloogia tekstidest tõlkisin suvel maal olles, samuti panin seal kokku nende järjestuse, mis liigub mööda jaapani aastaringi kevadest talveni. Siis õnnestus küll päevadeks sellesse häälestatusse jääda ja tõlkimine oli palju lihtsam.

Teisalt meeldib mulle ka vahel hommikul üks selline tekst endale päevaks kaasa võtta, et kui muude toimetuste vahele vaba hetk tekib, siis selle üle mõelda. Alati see muidugi tulemust ei anna, aga mõned haikud ka siin raamatus on sellised natuke iroonilisema ja närvilisema linnainimese vaimuga, selliste puhul sobib küll.

Haikud on väga tähendustihedad tekstid. Kui palju tõlkes kaduma läheb?

Ütleksin, et kadumaminek tuleb tegelikult pigem sellest, et ma ei saa eeldada lugejalt kogu jaapani kultuuritausta tundmist.

Sedapuhku on enamiku tekstide juures väikesed kommentaarid, mis peaksid neist kohtadest üle aitama, aga ma ei kirjutanud neid sellises informatiivses ja teaduslikus stiilis, vaid üritasin jääda sellise laadi juurde, mis meeleolu ära ei lõhu – nagu rikuks nalja ära tema äraseletamine.

Kas eesti keel sobib hästi haikude tõlkimiseks?

Eesti keel sobib võib-olla kõige paremini jaapani luule tõlkimiseks kõigist keeltest, mida ma tunnen.

Esiteks on eesti keel piisavalt ebamäärane – näiteks meil pole vaja millestki rääkides märkida tema grammatilist sugu, ka tegusõnade süsteem on üsna paindlik.

Teiseks on keele sisutihedus umbes samasugune, sama hulga silpide sisse mahub ära samapalju tähendust. Sõnade mitmetähenduslikkuses jääb eesti keel jaapani keelele küll alla, aga mitte nii palju, et teeks sõnamängude edasiandmise lausvõimatuks.

Ja ka pikkade täishäälikute vaheldumine lühikestega ning muud vältemängud on jaapani keele ehitusele lähedal.

Muide, jaapani luule arvestuses on pikk täishäälik kaks ühikut ja sama olen vahel teinud ka tõlkes.

Millised olid tõlkimisel kõige suuremad raskused?

Kõige raskem oli valida. Paratamatult tuli jääda nende tekstide juurde, mis end vähimate kadudega teise keelde ümber tõsta lubasid, mõnedest väljajäänutest on küll kahju.

Kuidas võiks iseloomustada jaapani luulet?

Peaaegu kõigile jaapani luule traditsioonilistele žanritele on omane pürgimus äärmise meeleolulise täpsuse poole, samuti seotus looduse ja aastaringi kulgemisega.

Luulekeeles on sõnadel kujunenud välja traditsioonilised lisatähendused, mis lubavad väga lühikesse vormi kokku pakkida suuremat sisu.

Veel on iseloomulik lühidus, mõne selge kujundiga loodud pilt – umbes nagu paari pintslilöögiga saab paberile tušijoonistus. Kuigi haikut võrdleksin pigem kunstilise fotoga, seal saavad peaaegu hetkega haaratavas tervikus kokku tegelikkus ja temas erilist nägeva vaataja eriline pilk.

Mille poolest erinevad haikud ja tankad? Ridade ja silpide arvu poolest küll (haikud vastavalt 5-7-5 ja tankad 5-7-5-7-7), aga veel?

Tegelikult on isegi 5-7-5 silbiarvuga luuležanre mitu. Näiteks irooniline senryû järgib sama skeemi. Sõna «haiku» on muide võetud kasutusele alles XX sajandil, et ühendada kaks mõnevõrra erinevate reeglitega vormi, hokku ja haikai, suuremat osa selle antoloogia tekste on nende autorid ise nimetanud haikaiks.

Haiku teevad haikuks aastaaegsuse järgimine, nn lõikesõnade kasutamine ja mitu muud põhimõtet. Wakast ehk klassikalisest luulest eristab haikut kergus, hetkele orienteeritus, abstraktsuse vältimine.

Samuti on waka palju intertekstuaalsem, mõne autori puhul on peaaegu iga tema luuletus dialoogis korraga mitme varasemaga ja kui neid ei satu teadma, on raske ka tema sisust aru saada.

Tanka ehk XX sajandi 5-7-5-7-7 skeemis luule on enamasti jutustavam kui haiku, asetab sõnumi meeleolulisele taustale, mida suudab ise luua. Aga paljud autorid on kirjutanud natuke mõlemat, nende puhul ei ole erinevus sageli nii ilmne.

---*****---*******---*****---

Kujundaja Asko Künnap ja poeet Lauri Kitsnik mõtisklevad haikukogumiku «Mäetipp järve põhjas» üle

Asko Künnap , (raamatu «Mäetipp järve põhjas» kujundaja):

See raamat oli minu esimene põhjalikum kokkupuude Jaapani kirjamärkidega. Minu tark- ja raudvara arvasid, et eesti tipitäpilised ja jaapani seitsmeharulised ühte faili kokku ei käi. Tehniliselt keerukas, aga põnev töö. Loodan, et tulemus on selle vääriline. 

Rohelist teed kulus protsessi käigus rohkem kui punast veini. 

Reinu poolt (ja pool) korraldatud renga-kirjutamisel (see on selline jaapani traditsiooniline kettluuletus, millest ka lühivorm haiku välja on kasvanud) sai kujundustööle vahelduseks, ühes Reinu enese ja Kristiina Ehiniga, oma esimene tõupuhas renga valmis kirjutatud. Järgmine kannataks ehk ka juba ettekandmist või avaldamist. 

Heade ja tarkade inimestega suhtlemine on meeldiv ja hariv ning kui selle kõrvalt ka ilus raamat valmis palendub ja trükkub, siis on selle nähtuse nimi vist õnn. 

Lauri Kitsnik, (luuletaja):

Kas haikusid on raske tõlkida? Ega vist. Lase ainult sõrmedel silpe loendada ja ongi valmis. Pealegi on see vorm eesti luules ammu hästi kodustatud, viis-seitse-viis tuleb päris loomuliku lausungi mõõtu. Ohud, mis haigutavad haiku tõlkimisel, on sealsamas: et rütm ei läheks masinlikuks kätte, et luuletus liiga libedalt liikuma ei hakkaks.

«Mäetipu järve põhjas» tugevus ongi mu meelest just karedus-siledus ja erksus-tuhmus, mis on säilinud nii valikus kui ka tõlkemeetodis: kuigi vorm on läbivalt sama, ei teki tunnet, et luuletused oleks kui ühe puuga löödud.

Vähesega liiga palju ütlemise karidest juhivad eemale ka muhedad kommentaarid, mis pakuvad oma tõlgenduse, taltsutavad tähistajat, mõjuvad kui abistav ankur. Samuti on selline praktika haiku puhul ka täiesti orgaaniline, asetab ta tagasi oma loomulikku keskkonda luule-proosa sümbioosi, kus iga luuletuse tausta selgitamine on pigem reegliks.

Osa siinsest valikustki on ju algselt pärit mõnest päevikust või reisikirjast. Tõlkija sisse- ja kõrvalepõiked rõhutavad tekstivaliku isikupärasust ja mitmekesisust.

Hästi esindatud on kõik kolm haikai suurkuju, kelle stiilide erinevused ka välja joonistuvad. Eriti võimsalt jõuab kohale Issa soe iroonia.

Põnev on muidugi jälgida, kuidas on lahendatud nn kohustuslik repertuaar, mille hulka kuuluvad kahtlemata Bashô kaks teksti vastavalt tiiki hüppavast konnast ning raagus oksal kössitavast varesest.

Esimese algupärasest lubamatult lahtiseletavam tõlkelahendus ning viimases esinev komake tegid algul nõutuks, kuid settisid tasapisi. 

Viimaks olin selle koma pärast juba lausa kade. Nii lühikese luulevormi puhul saavadki vist pealtnäha tühised detailid, nagu kirjavahemärgid, nähtavaks, hakkavad oma elu elama.

Ka Issa luuletus kasteõrnast maailmast, mille ta oma tütre surma puhul kirja pani, lõpeb komaga... Kes otsi lahti jätab see leiab,