RAAMAT: Normaalne söömine (Kokassaar, Vihalemm, Zilmer 2007)

Normaalne söömine 
Autorid: Urmas Kokassaar, Mihkel Zilmer ja Tiiu Vihalemm
2007

***

"Kraanikausi kohal koogutades, enda ette siunates oma möödunudõhtust hulljulgust joogikaardi käsitsemisel kõik üleliigne sisikonnast välja heita ei ole just parim tegevus, millega täita päikesepaistelisi hommikupoolikuid, vaid on õigupoolest peaaegu võrreldav kodumaiste ajalehtede põhjaliku läbilugemisega. Kui mind valiku ette seataks, eelistaksin mõlemale permanentset kõhulahtisust, mis lubab lisaks alati põhjendatult tükiks ajaks lahkuda mistahes seltskonnast."

Rein Raud - "Pisiasjad, mis omavad tähtsust"

***

Amps!

Palju loetud ja viidatud raamat. Ilmselt asja pärast. Mingi idee raamatust annab järgmine artikkel: Professor Mihkel Zilmer: «Suhkur ei ole valge surm!»

Raamatu algupoolel (lk 15) kirjutatakse: "Alljärgnev info on neutraalne ja süsteemne. See pole mingi teooria, vaid asjadest räägitakse ja mõisteid kasutatakse nii, nagu nad ikka tõepoolest ka tegelikult inimorganismi puhul on, mitte aga kontekstist välja rebituna või nii, nagu kellelegi lihtsalt meeldiks või kasulik oleks. /---/Ära käitu mingi maailma- või kohaliku organisatsiooni, seltsi, ühingu, liikumise jne toitumisalaste inimorganismile sobimatute survetõdede järgi. Alati on lõpuks selgunud, et need meedia vahendusel pealesurutavad käibetõed ei põhine inimorganismi ehituse ja talitluse põhjalikul süsteemsel tundmisel ja arvestamisel, vaid reeglina tahtlikult kellegi/millegi jaoks vajaliku nihkega tõlgendatud andmetel. Kestvamal rakendamisel pole neist Sinule kasu, küll aga nende kaelamäärijatele - ja seda majanduslikult väga kasulikult!"

Ilmselt on paljud kuulnud lauset - suhkur on valge surm. Mis võib selle taga olla? Mida see üldse tähendab? Kui seda lauset kordab aastaid näiteks Ameerika Südameliit ning Maailma Terviseorganisatsioon, siis on selge, et sel mõttel on oma mõju paljudele. Raamatus Normaalne söömine öeldakse, et suhkur ei ole valge surm. Täpsema põhjenduse leiab ka sealt.

Normaalne söömine on suunatud ebanormaalse söömise vastu, milleks on näiteks toitumine ainult taimedest. Nii mõnigi väitleks sellele ilmselt vastu. Lk 21 kirjutatakse põhjalikumalt isekehtestetud piiratud söömisest. Kes on lakto-vegetaarlased, ovo-vegetaarlased jt - ka need on kenasti lahti kirjutatud. Normaalne söömine on ka kultuurihoiak, nt nn rämpstoidu vastu. Nagu ütleb raamatus Eesti Talupoeg: "Rämpsinfol ja rämpstoidul on üks hullult vinge ühisjoon. Mõlemad lähevad eriti hästi peale just tõelistele jobukestele." Noh, see on vist veidi liialdatud... Eesti Talupoeg on raamatus tegelane, kelle kaudu vahendatakse teadmisi humoorikas võtmes. Lisaks on seal toredad illustratsioonid.

Raamatust saab teada nii banaani kui kartuli kohta, räägitakse teest ja kohvist - on viimane siis "mürk" või mitte? - jogurtitest... probiootilised piimhappebakterid Lactobacillus fermentum ME-3... mis asjad need on? Päris palju ostetakse pudelivett, hea ülevaade: erinevad tüübid mineraalvett; gaseeritud vee plussid ja miinused.

Kui kellelgi tuleb soov Hiinast pärit maoveiniga (tehtud maost, mitte maost) kurku turgutada, ja peale hammustada sisalikukompotti, siis midagi nende kohta sellest raamatust loomulikult ei leia. Kuid kui lugeda Voltaire'i, kes kirjutab Filosoofilises sõnaraamatus pealkirja Paast all märkusena: "Mispärast nimetatakse paasturoaks kalu, mis on rasvasemad kui nuumkanad ja tekitavad nii raskeid seedimisrikkeid?" Sellele saab vaatlusalusest raamatust vastuse küll. Mõistatuseks jäävad seedimisrikked.

Miks mitte murda vaimutoiduks õhtuse tee kõrvale meega Günter Grass'i Kammeljat.