RAAMAT: Sportlik treening (Atko-Meeme Viru, 1988)

Sportlik treening
Autor: Atko-Meeme Viru
1988

Aeg läheb ja märkamatult vajuvad mõned nimed eluareenil tahaplaanile. Kes saab asutajaks, kes esmaavastajaks, kes traditsiooni jätkajaks, kes õpetajaks. Mõni nimi on rohkem esil, mõni vähem. Mida teab tänapäeva noor Karikosest? Nõmme mändide all, valmistudes ühel aastal Karikose mälestusjooksuks, kuulsin seda nime tutvustajate suust, ja ei öelnud see mulle suurt midagi, ent mäletasin, et olen kunagi varem teises kohas sama jooksu jooksnud. Ent kui lugeda vanemat spordiajakirjandust, siis figureerivad seal nimed, kelle artikleid peaks lugema tänaselgi päeval. Märksõna: Kehakultuur jne. Siin raamatus leiab palju viiteid nimedele ja väljaannetele, mida niisama lihtsalt näpu vahele enam ei satu. Seegi on väärtus. Aeg on läinud vahepeal oma rada, ja palju on muutunud.

Kui üldse vaadata (igasugu) kirjandust, mis käsitleb kestusjooksu, siis on see ju üüratu. Ikka ja jälle tuleb keegi välja uue uurimusega, mis näitab kuidas on veel efektiivsem... Selles rägastikus pole kerge orienteeruda, ja kellele see viimane sõna ikka kätte satub, vahest ainult eriala teadlastele ja tipptreeneritele. Siin areenil on muidugi huvitavaid võitlusi - intuitsioon vs teadus näiteks. Hea treener on hea vaistuga tüüp, vastavalt organismi ja isiksuse eripärale oskab ta leida hea treeningmudeli, ja teadus oma igapäevases heitlikkuses ei lähe talle eriti korda. Laboris tulevasi võitjaid ei vormita. 

Ent see ei tähenda, et organismi ei pea tundma. Lk 26 kirjutab Viru: "Neile, kes kahtlevad organismi tundmise vajalikkuses, tuleb veel kord kätte võtta raamat Lasse Virénist ning veenduda, et just süüvides organismi talitluse seaduspärasustesse, juhtis tema treener entusiastliku maapoisi kasvamist tippmeheks."

See raamat koosneb üldse erinevatest vaadetest spordile, vaadatakse läbi palju teemasid. Nt tehnika (lk 35-36): "Spordipraktikast on teada mitmed drastilised näited, kus õigeaegselt korrigeerimata jäänud tehnikavead mitte ainult ei pidurda saavutusvõime kasvu, vaid viivad otseselt vigastusele. Kuigi neil juhtudel püütakse rääkida õnnetust juhusest, on tegelikult asi paratamatu – mida kõrgemale tõusevad võimed, seda purustavamaks muutuvad lihaskontraktsioon ja jõuvektorite ebaotstarbekas rakendamine seoses tehnikavigadega. Nüüd kulub raviks kuid, mõnel juhul aasta, kui sportlase karjäär koguni sellega ei lõpe."

Pööratakse tähelepanu ÜKE ja psühholoogilise ettevalmistuse suurele osale spordis.

Leidub ka humoorikaid noote (lk 55):  "Sportlane, kes tahab saada olümpiavõitjaks, peab hoolikalt valima omale vanemaid."

Igal asjal on kusagil oma algus. Lk 225 lõppsõnas kirjutab Viru nii: "Oma karjääri spordifüsioloogina alustasin südametegevuse uurimisega. Siis vaadati seda kui erahobi, tihtipeale anti asjale pilamaik. Õige varsti aga võttis treenerite enamik treeningu juhtimisel pulsisageduse igapäevaseks aluseks. Analoogne oli asi uuringutega määramaks sportlastel maksimaalset hapnikutarbimist ja laktaadi taset veres. Kuni viimase ajani loeti elukaugeteks hormoonide taseme uurimist sportlastel. Hormonaalsete mehhanismide osa sportlikus saavutusvõimes ja treenituse tekke mehhanismis jäi mõistmata."

***

Postimees:

Atko-Meeme Viru sündis Tallinnas. Lõpetas 1955 Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja oli seal õppejõud aastast 1959.

1963. aastal kaitses Viru bioloogiakandidaaadi ja 1970. aastal bioloogiadoktori kraadi.

Aastatel 1973-1989 oli ta TÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan. Aastast 1993 spordibioloogiainstituudi spordifüsioloogia professor ja 1998 emeriitprofessor.

Rahvusvahelisel tasandil oli Atko-Meeme Viru kõige tuntum ja tunnustatum Eesti sporditeadlane.

Teadlasena on ta enam kui 500 artikli autor või kaasautor. Samuti on ta 12 monograafia ainu- või kaasautor.

Ta on olnud läbi aegade üks Tartu ülikooli viljakamaid juhendajaid: tema suunamisel on valminud ja edukalt kaitstud 3 doktori- ja 36 kandidaadiväitekirja ning 7 teadusmagistritööd.

Ta oli viie rahvusvahelise teadusajakirja toimetuskolleegiumi liige ning New Yorgi Teaduste Akadeemia liige.

Samuti oli ta karskusliikumise taastajaid Eestis ja ühenduse «Alkoholivaba Eesti» rajaja.

Aastatel 1989-2001 oli Eesti Olümpiakomitee asepresident ja Eesti Olümpiaakadeemia asutamise eestvedajana selle esimene president.

Kultuuriministeerium tunnustas A.-M. Viru tegevust riikliku spordi elutööpreemiaga (2001).