RAAMAT: Eluhelgus ja ajavarjud (Atko-Meeme Viru, 2006)

Eluhelgus ja ajavarjud
Autor: Atko-Meeme Viru
2006

Tegu on klassikalise autobiograafiaga. Inimeste elulugusid tasub ikka lugeda, nii mõndagi on alati kõrva taha panna. Nii ka siin.

Mõningaid väljavõtteid:

Kergeid teid mööda tulnud rõõm on kui kulutuli, mis korraks võib lõkendada, kuid kustub kiiresti. Seevastu tee rahuldust pakkuvale elule kulgeb üksnes kompromissitu pühendatuse kaudu. (lk 166)

Tihtipeale vaieldakse spordi vahekorra üle tervisega. Enamasti need, kel puudub sportlik kogemus, väidavad enesekindlalt, et võistlussport rikub tervist. Näiteid selleks jagub. Kuid siiski ainult näiteid. Puudub probleemi selline süvaanalüüs, kus arvesse tulevad spordivälised tegurid ning vead treeningmetoodikas. (lk 167)

• Uudse peatükina olümpismis on hakatud rääkima treeningu eetikast, mis keelustab loomuliku valiku (kes koormust talub, jõuab tippu, kes mitte, kadugu rajalt!), seadustab treeningumetoodika individualiseerituse, ealiste ja sooliste iseärasuste arvestamise ning ütleb kategoorilise ei keemiliste abivahendite kasutamisele. (Kus see mõte esineb, selle saab teada siis, kui raamat on läbi loetud. Ilmselt.)

RAAMAT: Sportlik treening (Atko-Meeme Viru, 1988)

Sportlik treening
Autor: Atko-Meeme Viru
1988

Aeg läheb ja märkamatult vajuvad mõned nimed eluareenil tahaplaanile. Kes saab asutajaks, kes esmaavastajaks, kes traditsiooni jätkajaks, kes õpetajaks. Mõni nimi on rohkem esil, mõni vähem. Mida teab tänapäeva noor Karikosest? Nõmme mändide all, valmistudes ühel aastal Karikose mälestusjooksuks, kuulsin seda nime tutvustajate suust, ja ei öelnud see mulle suurt midagi, ent mäletasin, et olen kunagi varem teises kohas sama jooksu jooksnud. Ent kui lugeda vanemat spordiajakirjandust, siis figureerivad seal nimed, kelle artikleid peaks lugema tänaselgi päeval. Märksõna: Kehakultuur jne. Siin raamatus leiab palju viiteid nimedele ja väljaannetele, mida niisama lihtsalt näpu vahele enam ei satu. Seegi on väärtus. Aeg on läinud vahepeal oma rada, ja palju on muutunud.

Kui üldse vaadata (igasugu) kirjandust, mis käsitleb kestusjooksu, siis on see ju üüratu. Ikka ja jälle tuleb keegi välja uue uurimusega, mis näitab kuidas on veel efektiivsem... Selles rägastikus pole kerge orienteeruda, ja kellele see viimane sõna ikka kätte satub, vahest ainult eriala teadlastele ja tipptreeneritele. Siin areenil on muidugi huvitavaid võitlusi - intuitsioon vs teadus näiteks. Hea treener on hea vaistuga tüüp, vastavalt organismi ja isiksuse eripärale oskab ta leida hea treeningmudeli, ja teadus oma igapäevases heitlikkuses ei lähe talle eriti korda. Laboris tulevasi võitjaid ei vormita. 

Ent see ei tähenda, et organismi ei pea tundma. Lk 26 kirjutab Viru: "Neile, kes kahtlevad organismi tundmise vajalikkuses, tuleb veel kord kätte võtta raamat Lasse Virénist ning veenduda, et just süüvides organismi talitluse seaduspärasustesse, juhtis tema treener entusiastliku maapoisi kasvamist tippmeheks."

See raamat koosneb üldse erinevatest vaadetest spordile, vaadatakse läbi palju teemasid. Nt tehnika (lk 35-36): "Spordipraktikast on teada mitmed drastilised näited, kus õigeaegselt korrigeerimata jäänud tehnikavead mitte ainult ei pidurda saavutusvõime kasvu, vaid viivad otseselt vigastusele. Kuigi neil juhtudel püütakse rääkida õnnetust juhusest, on tegelikult asi paratamatu – mida kõrgemale tõusevad võimed, seda purustavamaks muutuvad lihaskontraktsioon ja jõuvektorite ebaotstarbekas rakendamine seoses tehnikavigadega. Nüüd kulub raviks kuid, mõnel juhul aasta, kui sportlase karjäär koguni sellega ei lõpe."

Pööratakse tähelepanu ÜKE ja psühholoogilise ettevalmistuse suurele osale spordis.

Leidub ka humoorikaid noote (lk 55):  "Sportlane, kes tahab saada olümpiavõitjaks, peab hoolikalt valima omale vanemaid."

Igal asjal on kusagil oma algus. Lk 225 lõppsõnas kirjutab Viru nii: "Oma karjääri spordifüsioloogina alustasin südametegevuse uurimisega. Siis vaadati seda kui erahobi, tihtipeale anti asjale pilamaik. Õige varsti aga võttis treenerite enamik treeningu juhtimisel pulsisageduse igapäevaseks aluseks. Analoogne oli asi uuringutega määramaks sportlastel maksimaalset hapnikutarbimist ja laktaadi taset veres. Kuni viimase ajani loeti elukaugeteks hormoonide taseme uurimist sportlastel. Hormonaalsete mehhanismide osa sportlikus saavutusvõimes ja treenituse tekke mehhanismis jäi mõistmata."

***

Postimees:

Atko-Meeme Viru sündis Tallinnas. Lõpetas 1955 Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja oli seal õppejõud aastast 1959.

1963. aastal kaitses Viru bioloogiakandidaaadi ja 1970. aastal bioloogiadoktori kraadi.

Aastatel 1973-1989 oli ta TÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan. Aastast 1993 spordibioloogiainstituudi spordifüsioloogia professor ja 1998 emeriitprofessor.

Rahvusvahelisel tasandil oli Atko-Meeme Viru kõige tuntum ja tunnustatum Eesti sporditeadlane.

Teadlasena on ta enam kui 500 artikli autor või kaasautor. Samuti on ta 12 monograafia ainu- või kaasautor.

Ta on olnud läbi aegade üks Tartu ülikooli viljakamaid juhendajaid: tema suunamisel on valminud ja edukalt kaitstud 3 doktori- ja 36 kandidaadiväitekirja ning 7 teadusmagistritööd.

Ta oli viie rahvusvahelise teadusajakirja toimetuskolleegiumi liige ning New Yorgi Teaduste Akadeemia liige.

Samuti oli ta karskusliikumise taastajaid Eestis ja ühenduse «Alkoholivaba Eesti» rajaja.

Aastatel 1989-2001 oli Eesti Olümpiakomitee asepresident ja Eesti Olümpiaakadeemia asutamise eestvedajana selle esimene president.

Kultuuriministeerium tunnustas A.-M. Viru tegevust riikliku spordi elutööpreemiaga (2001).

RAAMAT: Normaalne söömine (Kokassaar, Vihalemm, Zilmer 2007)

Normaalne söömine 
Autorid: Urmas Kokassaar, Mihkel Zilmer ja Tiiu Vihalemm
2007

***

"Kraanikausi kohal koogutades, enda ette siunates oma möödunudõhtust hulljulgust joogikaardi käsitsemisel kõik üleliigne sisikonnast välja heita ei ole just parim tegevus, millega täita päikesepaistelisi hommikupoolikuid, vaid on õigupoolest peaaegu võrreldav kodumaiste ajalehtede põhjaliku läbilugemisega. Kui mind valiku ette seataks, eelistaksin mõlemale permanentset kõhulahtisust, mis lubab lisaks alati põhjendatult tükiks ajaks lahkuda mistahes seltskonnast."

Rein Raud - "Pisiasjad, mis omavad tähtsust"

***

Amps!

Palju loetud ja viidatud raamat. Ilmselt asja pärast. Mingi idee raamatust annab järgmine artikkel: Professor Mihkel Zilmer: «Suhkur ei ole valge surm!»

Raamatu algupoolel (lk 15) kirjutatakse: "Alljärgnev info on neutraalne ja süsteemne. See pole mingi teooria, vaid asjadest räägitakse ja mõisteid kasutatakse nii, nagu nad ikka tõepoolest ka tegelikult inimorganismi puhul on, mitte aga kontekstist välja rebituna või nii, nagu kellelegi lihtsalt meeldiks või kasulik oleks. /---/Ära käitu mingi maailma- või kohaliku organisatsiooni, seltsi, ühingu, liikumise jne toitumisalaste inimorganismile sobimatute survetõdede järgi. Alati on lõpuks selgunud, et need meedia vahendusel pealesurutavad käibetõed ei põhine inimorganismi ehituse ja talitluse põhjalikul süsteemsel tundmisel ja arvestamisel, vaid reeglina tahtlikult kellegi/millegi jaoks vajaliku nihkega tõlgendatud andmetel. Kestvamal rakendamisel pole neist Sinule kasu, küll aga nende kaelamäärijatele - ja seda majanduslikult väga kasulikult!"

Ilmselt on paljud kuulnud lauset - suhkur on valge surm. Mis võib selle taga olla? Mida see üldse tähendab? Kui seda lauset kordab aastaid näiteks Ameerika Südameliit ning Maailma Terviseorganisatsioon, siis on selge, et sel mõttel on oma mõju paljudele. Raamatus Normaalne söömine öeldakse, et suhkur ei ole valge surm. Täpsema põhjenduse leiab ka sealt.

Normaalne söömine on suunatud ebanormaalse söömise vastu, milleks on näiteks toitumine ainult taimedest. Nii mõnigi väitleks sellele ilmselt vastu. Lk 21 kirjutatakse põhjalikumalt isekehtestetud piiratud söömisest. Kes on lakto-vegetaarlased, ovo-vegetaarlased jt - ka need on kenasti lahti kirjutatud. Normaalne söömine on ka kultuurihoiak, nt nn rämpstoidu vastu. Nagu ütleb raamatus Eesti Talupoeg: "Rämpsinfol ja rämpstoidul on üks hullult vinge ühisjoon. Mõlemad lähevad eriti hästi peale just tõelistele jobukestele." Noh, see on vist veidi liialdatud... Eesti Talupoeg on raamatus tegelane, kelle kaudu vahendatakse teadmisi humoorikas võtmes. Lisaks on seal toredad illustratsioonid.

Raamatust saab teada nii banaani kui kartuli kohta, räägitakse teest ja kohvist - on viimane siis "mürk" või mitte? - jogurtitest... probiootilised piimhappebakterid Lactobacillus fermentum ME-3... mis asjad need on? Päris palju ostetakse pudelivett, hea ülevaade: erinevad tüübid mineraalvett; gaseeritud vee plussid ja miinused.

Kui kellelgi tuleb soov Hiinast pärit maoveiniga (tehtud maost, mitte maost) kurku turgutada, ja peale hammustada sisalikukompotti, siis midagi nende kohta sellest raamatust loomulikult ei leia. Kuid kui lugeda Voltaire'i, kes kirjutab Filosoofilises sõnaraamatus pealkirja Paast all märkusena: "Mispärast nimetatakse paasturoaks kalu, mis on rasvasemad kui nuumkanad ja tekitavad nii raskeid seedimisrikkeid?" Sellele saab vaatlusalusest raamatust vastuse küll. Mõistatuseks jäävad seedimisrikked.

Miks mitte murda vaimutoiduks õhtuse tee kõrvale meega Günter Grass'i Kammeljat.

RAAMAT: Sportlase ettevalmistus (Jaan Loko, 2007)

Sportlase ettevalmistus 

Metoodilisi juhiseid treeneritele ja sportlastele 

Autor: Jaan Loko 

Tartu, 2007

Kellele seda raamatut soovitada? Eks ikka sellele, kes tahab teada, milline on treeninguga seotud mõttemaailm. Midagi raskesti mõistetavat seal ei ole, nii et sõna õpik ei tohiks eemale peletada. Lugedes eessõna: “Õpik on mõeldud treeneritele, sportlastele ja kehakultuuriteaduskon-dade üliõpilastele enesetäienduseks sportliku ettevalmistuse valdkonnas. Lugedes püüa leida sellest ratsionaalne iva ja küsi endalt: järsku on selles midagi, mida ma varem ei teadnud?“

Tutvustuseks toon siin ära pealkirju, millel peatutakse raamatus põhjalikumalt: sportlase ettevalmistus; üldine ja spetsiaalne kehaline ettevalmistus; jõuvõimed ja nende arendamine; kiirusvõimed ja nende arendamise metoodika; vastupidavus ja selle arendamise metoodika; sportlase tehniline, taktikaline, psühholoogiline, intellektuaalne ja integraalne ettevalmistus (siin kirjutasin nad kõik kokku, kuid tegelikult on need erialdi peatükid); sporditreeningu periodiseerimisest; individuaalse sportliku andekuse diagnostika.

***

Ei taha küll nimesid ära tuua, kuid Eestis on üsna palju neid tippsportlasi, kes on tunnistanud, et nad on hakanud tõsisemalt pöörama tähelepanu sellistele iseenesestmõistetavatele asjadele nagu venitused ja ÜKE alles siis, kui mingid terviseprobleemid kimbutama hakkavad. Raamatust saab teada, et tegu on tegelikult palju laiema probleemiga. Usun, et ka enamik kestusjooksu sõpru ei tegele eriti ÜKEga. Seda on tunnistanud ka pikamaajooksutreenerid, et ei ole osatud varem sellele nii palju tähelepanu pöörata, kui tegelikult oleks pidanud, kaotades tegelikult sel viisil palju sekundeid tulemustes!

(Lk 34): Kehaline ettevalmistus jaguneb kaheks:
- üldine (ÜKE)
- spetsiaalne (SKE), mis jaguneb omakorda veel kaheks:
- spetsiaalse vundamendi ehitamine
- peamine SKE

Ignorantsuse vähendamiseks väärtustatakse ÜKE-t: "selleks, et ujuda, tuleb minna vette" on vaid osaliselt tõde; muuhulgas aitab ÜKE kaasa liigutusoskuste ja –vilumuste positiivsele ülekandele ning individuaalsete kehaliste võimete (jõud, kiirus jt) omavaheliste seoste tekkimisele.

***

Nii mõnigi meist vaatab altkulmu sügistalveilmasid. Lk 172 leiame terve rea reegleid, mis aitavad kõige efektiivsemalt tahteomadusi kasvatada: nt, võimalusel kutsu treeningule paremaid sportlasi; harjutused ülivõistluspingega jne. Ma isiklikult paneks sinna otsa veel tegelemise filosoofiaga. Avardab väheke maailma, millesse me ennast mässime – eks kõik saab alguse ikkagi mõtlemisest.

Palju pööratakse tähelepanu psüühika osale spordis. Samas nenditakse kui hämara asjaga ikkagi tegu on; on olemas sadu erinevaid meetodeid, ja loomulikult ei ole mingi ainuõige teeni ka jõutud. Üldse on raamat oma olemuselt otsi lahti jättev, teaduse olemust sügavuti mõistev, mis näitab, et oleme alles igaveses alguses.

***

Lk 241: “Aastakümneid on superkompensatsiooni mudel olnud populaarseim treeningu teooria. Enamiku energiaallikate puhul ei ole superkompensatsiooni faasi eksperimentaalselt tõestatud. Tuginetakse peamiselt glükogeeni lõhustumisele treeningute järel. Teiste biokeemiliste energiaallikate kontsentratsioon (ATP) aktiivse lihastöö puhul pärast rasket treeningut oluliselt ei muutu. Eri energiaallikate taastumine lähtetasemele võtab aega erinevalt. Seepärast ei teata, milline peaks olema puhkepaus enne järgmist treeningut./---/ Superkompensatsiooni teooria on liiga lihtne, et olla korrektne (Zatsiorski 1995)”

Ja nii see kompamine käib. Võimatu on ette näha, milline näeb treening välja 100 aasta pärast, kindlasti on asju, mida hakatakse jälgima kordades suurem, kui see tänapäeval on. Kui lugeda ajakirjandusest (veebis) maailma pikamaajooksutreenerite mõtteid treenimise kohta, siis kõik on igaveses otsingu faasis, ja iseenesest mõista sügavuti individuaalselt lähenevad (kas kõik, ei julge väita). Nii vahepalaks: kord proovisin lihtsalt proovimise pärast (üks maailma parimaid 3000 tak-i mehi (Saif Saheed Shaheen) tegi nii) ülesmäkkespurte (6X), mu jalad ei ole nii koomas varem ega hiljem olnud (uus ärritaja oli igatahes leitud). 

Lk 247 on ära toodud kolm tabelit, mis võiks huvi pakkuda: inimese peamiste morfofunktsionaalsete tunnuste pärilikkus; inimese peamiste liigutusvõimete pärilikkus; funktsionaalse ettevalmistatuse näitajate pärilikkus ja perekondlik sarnasus.

***

Inimene, kes üritab enda jaoks lahti seletada mõningaid treeninguga seotud asju, leiab sellest raamatust kindlasti hea abimehe. Ja kui keegi ei ole kuulnud intellektuaalsest ettevalmistusest, või tulnud selle peale, et sellisest asjast mõelda, siis tuleks ikka see raamat läbi lugeda. See lugemine oleks osaks sellest.

***

Jaan Loko teisi raamatuid, mida soovitaksin lugeda:
- Sporditeooria, 1996
- Noorsportlaste valimine, 1998
- Liigutusvõimed ja nende arendamise metoodika, 2004